Uudised

Christofer Kivipalu vabariigi aastapäeva kõne 22. veebruar


Head kooli-ja teised vahvad kaaslased,

Eesti on saanud sajakolme aastaseks ning tänu sellele, et kodumaast sügavalt mõtlen, on minust saanud vanema generatsiooni esindaja või siis Tammsaare romaanist tuntud härra Maurus, kes alalõpmata millegi pärast muretseb. Mille pärast Sa siis muretsed - küsid minult. Seda, mille pärast pead murda, leidub küllalt, vastan mina, ning laiskusest lisan, et ei soovi hakata murekohti üles lugema. Lähtun seda öeldes kaasaja klassikust Mihkel Mutist, kes kirjutas „Eesti Ümberlõikaja“ teoses, et mis kuumast kartulist ikka suus keerutada. Mu vestluskaaslane käib peale „Räägi, räägi!“

Algan monoloogiga. Kui Sinuga aus olla, siis on mul tekkinud veider tunne, ja see pole koroonast. Nimelt leian: oleme eestlastena väga haritud (me ise peame ka ennast teistest palju paremateks - seda fakti nentis geneetik Ain Heinaru, kes kirjutas sellest Maalehes), aga paraku ei suuda me oma haritust õigetesse kohtadesse suunata.

Selle asemel, et rahulikult oma perega teiste kaasmaalaste lugusid kuulata, kukume teisi, meile võõraid või vähem-võõraid inimesi kritiseerima, halvustama. Muuseas, me oleme niivõrd alatud, et postitame oma „arvamuse“ sotsiaalmeediasse, kus teised meiesarnased, ning neid leidub omajagu, saaksid seda jagada ning kommenteerida. Laimu ja lorijutu levitamine sotsiaalmeedias on läinud nii kaugele, et jurist Kari Käsper on kirjutanud sellest, milliste piiridega sõnavabadus tema meelest ikkagi olema peab. Kas see kõik pole tõestus sellest, et me vajame tähelepanu? Need, kes on öelnud, et eestlased on kinnine ja tagasihoidlik rahvas, peaksid minu meelest oma faktid üle kontrollima.Tegelikult on ju kõik vastupidi. Me teame, et sotsiaalmeedias on tagatud meie anonüümsus ja seda kasutame koos meile antud sõnavabaduse õigusega nii kuis heaks arvame.

Miks me ei kasuta sotsiaalmeediat teiste aitamiseks, toetamiseks? Tõepoolest, tänu sotsiaalmeediale on tehtud erinevaid üleskutseid. Olgu selleks kiusamise märkamine või kodutute loomade aitamine, kuid isegi mõni neist lahedatest üleskutsetest on teinud inimesed pahaseks ning viinud tülli. Eestlased lõid 21. sajandi alguses Skype`i selleks, et sõpradega, sugulastega saaks vabalt suhelda. Kuhu on kadunud selline innovaatilisus? Miks on meie innovaatiline mõtlemine asendunud nördimuse, ükskõiksuse ning hajameelsusega?

Meie ükskõiksust kinnitab ka teema, millest sel aastal kirjutasid noored, kes on Eesti tulevik ja peaksidki erinevatel teemadel sõna võtma, isegi presidendile mõeldud kõnedes. Selleks teemaks on kliima soojenemine. Kuigi nüüdseks on kindlaks tehtud: “ Sama jutu lõpmatult palju üle kordamine ei ole tarkuse ema“, siis ega kliima soojenemise puhul vaikimine kuld ka pole. Pigem viib vaikimine vaikselt saabuva katastroofini.

Kallid kaaslased, mida või keda me ootame? Kedagi, kes tuleks ja päästaks meid olukorrast, milleni on kliima soojenemine viinud? Kui meditsiinis saab enda heaks ära teha kõige rohkem inimene ise, siis antud teema puhul aitab meid hädast välja samuti meie ise, ei keegi teine. Ma ei pea selle all silmas seda, et tuleb minna tänavatele oma õigusi nõudma või korraldada proteste, et valitsus tööle hakkaks, vaid seda, et saame algust teha väikeste tegudega. Algatuseks me ei viska prügi maha ning sorteerime seda, kuigi prügikast ei asu meile nii lähedal kui tahame. Seejärel hakkame vähem autodega sõitma ning kasutama rohkem ühistransporti, mis sest, et see ei vii meid sihtpunkti nii kiiresti kui soovime. Pärast seda hakkame tarbima nii palju kui meil vaja on, mitte nii palju kui tahame ning poevalik meile võimaldab. Mida iganes, aga kindel on see, et meie mugavad elud peavad muutuma mitte nii mugavateks, sest kaalul on terve Maa tulevik, ning olgem ausad, me oleme mugavustega liialt ära hellitatud. Palun kasuta seda viimast võimalust, mida planeet sulle pakub, vaid nii tuleme võitjatena välja.

Nüüd noortest. Head eakaaslased, kus on Teie peale hakkamine? Te peaksite rohkem ise ära tegema ja huvi tundma mitte ootama kedagi, kes teeb teie eest. Mis teie ükskõiksust põhjustab? Nutisõltuvus? See, et teil puuduvad konkreetsed eeskujud, kelle järgi toimida? Teie, kes arvate: „Ega minu arvamus midagi muuda,“ peate oma mõtteviisi ümber töötlema, sest teie arvamus muudab nii mõndagi. Mõnikord lähebki vaja just Sinu pealehakkamist, et olukord paraneks.

Siinkohal tahaks eakaaslastega jagada üht mõtet: “Võtke teile antud ülesandeid tõsiselt, aga samas pingevabalt. Ülesandeid tehes on oluline, et loodate ainult iseenda töökusele.“ Rabindranath Tagore (tuntud India kirjanik) on öelnud: „See, kes tahab teha head, too koputab väravale, aga see, kes enda tegemisi armastab, see näeb, et värav on lahti.“. Tagore mõte on minu jaoks väga oluline, sest sellised noori, kes tõepoolest tahaksid siiralt midagi muuta, ära teha, näeb harva. Selle põhjuseks võib olla see, et paljud näevad vigu mitmekülgses koolisüsteemis, mis pole neid piisavalt motiveeriv, aga mitte selles, et nad igapäevaselt õppides piisavalt ei pinguta. Mitte ainult motivatsioon ei aita noorte teguvustele kaasa, vaid tegevused ise motiveerivad noori. Seda tean omast kogemusestki öelda.

Kallid õpetajad, teie seas leidub nii noori kui ka veel nooremaid. Olete õpetajaks olemist õppinud juba aastaid, kuid see, mida pakkus eelmise aasta distantsõpe polnud te kunagi kogenud. Te peate enda üle uhked olema, sest distantsilt õppe korraldamisega saite tublisti hakkama. Meid aitas väga palju see, et meil oli ühine õpikeskkond Google Classroom. Kena oli ka see, et õpetajad andsid õpilastele võimaluse oma ajaplaneerimisoskust arendada, kuid järgmisel distantsõppel kommunikeerume paremini! Miski pole võimatu, niipea kui inimene hakkab sellest tõsiselt mõtlema.

Saabunud on koht, kus mu vestluskaaslane mind ilmselt peatab ning lausub, et sai minu muredest aru. Ta tahab teada, mida Eestile soovin. Naeratan talle ning sõnan : “Mul on Eesti vabariigile kolm soovi. Niipalju nagu on lipul värve. Sinine sümboliseerib meie unistusi. Soovin, et need kõik täituksid. Must on meie enesekindlus. Olgem avara mõttemaailmaga ja teiste suhtes uudishimulikud. Valge tuletab meelde, et me jääksime inimlikeks ja hoolivateks.“.

Mu vestluskaaslane vaikib, aga näitab oma tänu aplausiga. Aitäh, et kuulasid, sõber!

 

Christofer Kivipalu

KIK-i abiturient

Kõne pidas Christofer 19. veebruaril KIK-i Eesti Vabariigi 103. aastapäeva aktusel.

Head kooli-ja teised vahvad kaaslased,

Eesti on saanud sajakolme aastaseks ning tänu sellele, et kodumaast sügavalt mõtlen, on minust saanud vanema generatsiooni esindaja või siis Tammsaare romaanist tuntud härra Maurus, kes alalõpmata millegi pärast muretseb. Mille pärast Sa siis muretsed - küsid minult. Seda, mille pärast pead murda, leidub küllalt, vastan mina, ning laiskusest lisan, et ei soovi hakata murekohti üles lugema. Lähtun seda öeldes kaasaja klassikust Mihkel Mutist, kes kirjutas „Eesti Ümberlõikaja“ teoses, et mis kuumast kartulist ikka suus keerutada. Mu vestluskaaslane käib peale „Räägi, räägi!“

Algan monoloogiga. Kui Sinuga aus olla, siis on mul tekkinud veider tunne, ja see pole koroonast. Nimelt leian: oleme eestlastena väga haritud (me ise peame ka ennast teistest palju paremateks - seda fakti nentis geneetik Ain Heinaru, kes kirjutas sellest Maalehes), aga paraku ei suuda me oma haritust õigetesse kohtadesse suunata.

Selle asemel, et rahulikult oma perega teiste kaasmaalaste lugusid kuulata, kukume teisi, meile võõraid või vähem-võõraid inimesi kritiseerima, halvustama. Muuseas, me oleme niivõrd alatud, et postitame oma „arvamuse“ sotsiaalmeediasse, kus teised meiesarnased, ning neid leidub omajagu, saaksid seda jagada ning kommenteerida. Laimu ja lorijutu levitamine sotsiaalmeedias on läinud nii kaugele, et jurist Kari Käsper on kirjutanud sellest, milliste piiridega sõnavabadus tema meelest ikkagi olema peab. Kas see kõik pole tõestus sellest, et me vajame tähelepanu? Need, kes on öelnud, et eestlased on kinnine ja tagasihoidlik rahvas, peaksid minu meelest oma faktid üle kontrollima.Tegelikult on ju kõik vastupidi. Me teame, et sotsiaalmeedias on tagatud meie anonüümsus ja seda kasutame koos meile antud sõnavabaduse õigusega nii kuis heaks arvame.

Miks me ei kasuta sotsiaalmeediat teiste aitamiseks, toetamiseks? Tõepoolest, tänu sotsiaalmeediale on tehtud erinevaid üleskutseid. Olgu selleks kiusamise märkamine või kodutute loomade aitamine, kuid isegi mõni neist lahedatest üleskutsetest on teinud inimesed pahaseks ning viinud tülli. Eestlased lõid 21. sajandi alguses Skype`i selleks, et sõpradega, sugulastega saaks vabalt suhelda. Kuhu on kadunud selline innovaatilisus? Miks on meie innovaatiline mõtlemine asendunud nördimuse, ükskõiksuse ning hajameelsusega?

Meie ükskõiksust kinnitab ka teema, millest sel aastal kirjutasid noored, kes on Eesti tulevik ja peaksidki erinevatel teemadel sõna võtma, isegi presidendile mõeldud kõnedes. Selleks teemaks on kliima soojenemine. Kuigi nüüdseks on kindlaks tehtud: “ Sama jutu lõpmatult palju üle kordamine ei ole tarkuse ema“, siis ega kliima soojenemise puhul vaikimine kuld ka pole. Pigem viib vaikimine vaikselt saabuva katastroofini.

Kallid kaaslased, mida või keda me ootame? Kedagi, kes tuleks ja päästaks meid olukorrast, milleni on kliima soojenemine viinud? Kui meditsiinis saab enda heaks ära teha kõige rohkem inimene ise, siis antud teema puhul aitab meid hädast välja samuti meie ise, ei keegi teine. Ma ei pea selle all silmas seda, et tuleb minna tänavatele oma õigusi nõudma või korraldada proteste, et valitsus tööle hakkaks, vaid seda, et saame algust teha väikeste tegudega. Algatuseks me ei viska prügi maha ning sorteerime seda, kuigi prügikast ei asu meile nii lähedal kui tahame. Seejärel hakkame vähem autodega sõitma ning kasutama rohkem ühistransporti, mis sest, et see ei vii meid sihtpunkti nii kiiresti kui soovime. Pärast seda hakkame tarbima nii palju kui meil vaja on, mitte nii palju kui tahame ning poevalik meile võimaldab. Mida iganes, aga kindel on see, et meie mugavad elud peavad muutuma mitte nii mugavateks, sest kaalul on terve Maa tulevik, ning olgem ausad, me oleme mugavustega liialt ära hellitatud. Palun kasuta seda viimast võimalust, mida planeet sulle pakub, vaid nii tuleme võitjatena välja.

Nüüd noortest. Head eakaaslased, kus on Teie peale hakkamine? Te peaksite rohkem ise ära tegema ja huvi tundma mitte ootama kedagi, kes teeb teie eest. Mis teie ükskõiksust põhjustab? Nutisõltuvus? See, et teil puuduvad konkreetsed eeskujud, kelle järgi toimida? Teie, kes arvate: „Ega minu arvamus midagi muuda,“ peate oma mõtteviisi ümber töötlema, sest teie arvamus muudab nii mõndagi. Mõnikord lähebki vaja just Sinu pealehakkamist, et olukord paraneks.

Siinkohal tahaks eakaaslastega jagada üht mõtet: “Võtke teile antud ülesandeid tõsiselt, aga samas pingevabalt. Ülesandeid tehes on oluline, et loodate ainult iseenda töökusele.“ Rabindranath Tagore (tuntud India kirjanik) on öelnud: „See, kes tahab teha head, too koputab väravale, aga see, kes enda tegemisi armastab, see näeb, et värav on lahti.“. Tagore mõte on minu jaoks väga oluline, sest sellised noori, kes tõepoolest tahaksid siiralt midagi muuta, ära teha, näeb harva. Selle põhjuseks võib olla see, et paljud näevad vigu mitmekülgses koolisüsteemis, mis pole neid piisavalt motiveeriv, aga mitte selles, et nad igapäevaselt õppides piisavalt ei pinguta. Mitte ainult motivatsioon ei aita noorte teguvustele kaasa, vaid tegevused ise motiveerivad noori. Seda tean omast kogemusestki öelda.

Kallid õpetajad, teie seas leidub nii noori kui ka veel nooremaid. Olete õpetajaks olemist õppinud juba aastaid, kuid see, mida pakkus eelmise aasta distantsõpe polnud te kunagi kogenud. Te peate enda üle uhked olema, sest distantsilt õppe korraldamisega saite tublisti hakkama. Meid aitas väga palju see, et meil oli ühine õpikeskkond Google Classroom. Kena oli ka see, et õpetajad andsid õpilastele võimaluse oma ajaplaneerimisoskust arendada, kuid järgmisel distantsõppel kommunikeerume paremini! Miski pole võimatu, niipea kui inimene hakkab sellest tõsiselt mõtlema.

Saabunud on koht, kus mu vestluskaaslane mind ilmselt peatab ning lausub, et sai minu muredest aru. Ta tahab teada, mida Eestile soovin. Naeratan talle ning sõnan : “Mul on Eesti vabariigile kolm soovi. Niipalju nagu on lipul värve. Sinine sümboliseerib meie unistusi. Soovin, et need kõik täituksid. Must on meie enesekindlus. Olgem avara mõttemaailmaga ja teiste suhtes uudishimulikud. Valge tuletab meelde, et me jääksime inimlikeks ja hoolivateks.“.

Mu vestluskaaslane vaikib, aga näitab oma tänu aplausiga. Aitäh, et kuulasid, sõber!

 

Christofer Kivipalu

KIK-i abiturient

Kõne pidas Christofer 19. veebruaril KIK-i Eesti Vabariigi 103. aastapäeva aktusel.